Erinevus HTTP staatuskoodide 402 ja 403 vahel

Kui me tegeleme World Wide Webiga ning serverite ja klientide vahelise suhtlusega, puutume kokku erinevate staatuskoodidega, mis kirjeldavad HTTP-päringu olekut. Kaks sellist staatuskoodi, mis sageli segadust tekitavad, on HTTP staatuskoodid 402 ja 403. Selles artiklis tahame lähemalt uurida nende kahe koodi erinevusi ja selgitada nende tähendust.

HTTP staatuskood 402: Makse nõutav

HTPTP staatuskood 402, tuntud ka kui "Payment required", võeti kasutusele selleks, et näidata konkreetset olukorda - nimelt kui taotletud ressursile juurdepääsuks on vaja maksta. See staatuskood määratleti juba 1999. aastal osana HTTP/1.1 standardist.

Statuskoodi 402 kasutatakse sageli veebisaitidel, millel on tellimusteenused või maksetõkked. Kui kasutaja üritab pääseda kaitstud ressursile ligi, kuid ei ole veel makset sooritanud või tema tellimus on lõppenud, võib server tagastada staatuskoodi 402. Seda staatuskoodi kasutatakse selleks, et nõuda kasutajalt makse sooritamist, et jätkata juurdepääsu. Praktikas tähendab see, et kasutaja peab tegema nõutava makse, et saada soovitud teenuseid või sisu.

HTTP olekukood 403: juurdepääs keelatud

Võrreldes sellega HTTP olekukoodi 403, mis tähendab "juurdepääs keelatud". Seda staatuskoodi kasutatakse selle näitamiseks, et server on kliendi taotluse saanud, kuid keelab selgesõnaliselt juurdepääsu taotletud ressursile.

Se staatuskood 403 võeti samuti kasutusele 1999. aastal ja see on HTTP/1.1 standardi lahutamatu osa. Seda rakendatakse erinevates stsenaariumides, näiteks kui server keeldub kliendi volitustest juurdepääsuks konkreetsele ressursile või kui taotlus on seotud ebapiisavate juurdepääsuõigustega.

Seevastu staatuskoodiga 402, mis keskendub maksetaotlusele, annab staatuskood 403 märku selgesõnalisest juurdepääsu keelamisest, sõltumata maksetest. See võib olla tingitud erinevatest põhjustest, näiteks ebapiisavast autentimisest, volituste puudumisest või sellest, et server klassifitseerib taotluse kehtetuks või kahtlaseks.

Mille poolest erineb HTTP staatuskood 402 ja 403?

Saaduskoodide 402 ja 403 peamised erinevused seisnevad nende tähenduses ja kasutamises. Kui staatuskood 402 viitab nõutavale maksele ja palub kasutajal seda teha, siis staatuskood 403 näitab selgesõnaliselt, et juurdepääs ressursile on keelatud, sõltumata maksetest.

Teine erinevus seisneb nende ajaloolises taustas. Staatusekood 402 on spetsiaalselt loodud selleks, et näidata maksmise nõuet ja on seetõttu reserveeritud maksestsenaariumide jaoks. Seevastu staatuskood 403 on laiema tähendusega ja seda kasutatakse erinevates kontekstides, kus juurdepääs on keelatud.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes on nii HTTP staatuskood 402 kui ka 403 olulised vahendid serverite ja klientide vahelise kommunikatsiooniprotsessi kontrollimiseks. Kui staatuskood 402 kutsub kasutajat üles tegema makse, et võimaldada juurdepääsu, siis staatuskood 403 annab märku juurdepääsu selgesõnalisest keelamisest. Selgelt teatades staatuse, annavad need staatuskoodid olulist teavet taotluse seisundi kohta ning võimaldavad tõhusat suhtlemist kliendi ja serveri vahel.