GET

Metoodika GET taotleb sihtressursi praeguse valitud esituse edastamist. GET on teabe otsimise esmane mehhanism ja peaaegu kõigi jõudluse optimeerimiste keskmes. Seega, kui inimesed räägivad mingi identifitseeritava teabe hankimisest HTTP kaudu, viitavad nad tavaliselt GET-taotluse esitamisele.

Ressursi identifikaatoritest on ahvatlev mõelda kui kaugfailisüsteemi teekonnanimedest ja representatsioonidest kui selliste failide sisu koopiatest. Tegelikult on paljud ressursid nii implementeeritud (vt jaotises 9.1 sellega seotud turvakaalutlusi). Praktikas ei ole aga selliseid piiranguid. Ressursi HTTP-liides on sama tõenäoliselt rakendatud sisuobjektide puuna, erinevate andmebaaside kirjete programmilise vaatena või väravana teistesse infosüsteemidesse. Isegi kui URI kaardistamismehhanism on seotud failisüsteemiga, võib päritoluserver olla konfigureeritud nii, et ta täidab faile koos taotlusega sisendina ja saadab väljundit esitusena, mitte ei edasta faile otse. Sellest olenemata peab ainult päritoluserver teadma, kuidas iga tema ressursi identifikaator vastab rakendusele ja kuidas iga rakendus suudab valida ja saata vastuseks GETile sihtressursi praeguse representatsiooni.

Klient võib muuta GETi semantikat nii, et see oleks "vahemikupäring", nõudes ainult valitud representatsiooni mõne osa (osade) edastamist, saates päringus Range-pealkirjavälja (RFC7233).

Nõukogus GET päringusõnumi sees ei ole määratletud semantikat; GET päringusõnumi keha saatmine võib põhjustada mõne olemasoleva rakenduse taotluse tagasilükkamist.

GET päringu vastus on vahemällu salvestatav; vahemälu VÕIB kasutada seda järgnevate GET ja HEAD päringute rahuldamiseks, kui Cache-Control päise väli ei näita teisiti (RFC7234 punkt 5.2).

HTTP protokolli GET meetodit võib võrrelda digitaalse raamatukoguhoidjaga. See palub viisakalt serveril esitada andmeid ilma andmetes endis muudatusi tegemata – see on puhtalt passiivne päring.

Mis teeb GET meetodi eriliseks?

1. Järjepidevus: Kujutage ette, et küsite raamatukoguhoidjalt mitu korda sama raamatut – te saaksite iga kord sama raamatu. Sama kehtib ka GET päringu kohta: see annab järjepidevalt sama tulemuse.
2. Loe, ära kirjuta: GET päringul on vaatleja iseloom. See vaatab andmeid, kuid ei muuda neid.
3. Teave URL-is: Mõelge URL-ile kui aadressile või indekskaardile. See näitab, millist raamatut või teavet te otsite. Kuid ettevaatust: neil kaartidel ei tohiks olla eraviiteid, kuna teised võivad neid näha.
4. Kiired ja tõhusad vastused: Tänu vastuste vahemällu salvestamise võimele suudab GET meetod kiiresti reageerida korduvatele päringutele, täpselt nagu hästi korraldatud raamatukoguhoidja, kes teab täpselt, kus iga raamat asub.

Kuid on ka piiranguid:

1. Piiratud ruum märkmete jaoks: URL-il on ainult teatud kogus teavet. See on nagu kirjutamine väikesele indekskaardile.
2. Pole saladusi: Kuna URL-id on nähtavad ja neid saab salvestada, ei tohiks te sinna märkida tundlikku teavet.
3. Ei sekkumist: Vaatleja ei mõjuta seda, mida ta vaatleb. Seetõttu ei tohiks GET meetodit kasutada andmete muutmiseks. Selleks on meie digitaalses tööriistakastis teisi vahendeid.

Kokkuvõttes on GET meetod usaldusväärne ja oluline tööriist digitaalses ruumis, aidates meil teavet tõhusalt ja turvaliselt hankida.